Hadarici kõrb

"Pillv on valge." ütles Nigra ühte pilve pilguga vaatates "Nad võivad üks kõik mis ujuga olla."

Liiva ronis ka nende juurde.

Jer uuris taevast nagu näeks seda esimest korda.Ta oli nii huvitatud et ei pannudki tähele kui L nende juurde roomas.

Nigra vaatas korra Liiva poole ning pööras siis pilgu uuesti taevasse.

Liiva vaatas samuti taevasse, kuid ei märganud seal peale pilvede miskit erilist.

Jewr tüdines pilvedest ja hakkas siis ümber Nigra ja Liiva jooksma.

Liiva tõusis püsti ja läks jooma.

Jer tüütas nüüd Nigrat.Ta tiirutas ümber hundi ja klähvatas iga kord kui oli ta peast möödund.

"Lõpeta ära, see tüütab mindki," lausus Liiva lõvi turjast vette tõstes. Ta lasi kutsika naljaviluks vee kohal lahti.

Jer maandus just sellisel kohal kus ta ujuda ei saand.Ta hakkas vooluga kaasa minema

Liiva jooksis mööda kallast kuni Jerini ning haaras tal turjast.

"Aitäh"Jer tundis kuidas üleolev halb tunne tast üle voolas

Liva limpsas korra keelega lõvist üle ning tõstis ta oma saba sisse sooja. "Soojem?" päris ta.

"Jaah"Jer oli väsind ning ta jäi sinna samma magama.Ta uratas paar korda unes kuid magas ülejäänud aja ilusti.

Liiv lükks lõvikutsika oma kaissu ning uinus ka ise. Mingi aja pärast ta ärkas.

Jer ei pannud Liiva ärkamist tähele.Ta magas käpp näos edasi.

Liiva sulges jälle silmad, kuid ei maganud. Ta tõmbus rohkem ümber kutsika.

Jer ärakas suure kraksatuse peale.Ta vaatas ringi ja nägi kuidas üks orav oksaga alla kukkus.Jer ei teinud selles välja ja jäi uuesti magama.Enne silmade sulgemist märkas ta suuri tumedaid pilvi mis üle taeva tüürisid.

"Kisub vihmale," lausus Liiv ning vaatas taevasse.

Je ärkas uuesti ja tundis kuidas üksikud piisad hakkasid langema.Ta joosis ühe laiavõralise puu alla ja kutsus ka Liiva ning Nigra sinna.

Liiva jooksis samuti puu alla, kuulges äikesekõminat lausus ta: "Ma arvan et siin pole just parim peidupaik...."

Jer vastas vihaselt:"Kuhu siis"Ta vihkas kõmistamist ja äikest.

"Mmm, ma ei tea," lausus Liiv. "Nigra, sul on ideid?"

Jer nurises ja loopis omaette igast sõimusõnu.

"Rahune maha, küll me miskit välja mõtleme," lausus Liiva kutsikat oma turjale tõstes. Ta läks puu alt eemale, kutsikas turjal ning vaatas taevasse. Piisad langesid ta koonule.