Hadarici kõrb

Jer rahunes kui L ta oma turjale tõstis,kuid kui talle paar tilka läbi lehtede pähe kukkus,hakkas ta veel kõvemini vanduma ja vihatas niivõrd et kukkus Liiva seljast maha.

"RAHUNE MAHA JA EI VANNU!" karjus Liiva veidi kõvema häälega kui tavaliselt.

Jer ehmatas ära ja jäi siis vait.Ta vaatas kurvalt L-ile otsa.Siis kõndis ta tema kõrvale tagasi ja niutsatas.

"Vabandust," lausus Liiv juba vaiksemalt.

"Ei ole midagi.Ma olin selle ära teenind"Ta niutsatas uuesti ja andis vihjata et tahab tagasi üles.

Liiv tõstis kutsika taas turjale ning kõndis veidi kaugemale. Ta suunas koonu üles. Mõned üksikud piisad vaid. Vihm hakkas vaibuma.

Saades teada et vihm vaibub oli Jer rahulikum kui kunagi varem.Ta pani pea rebase turjale ja sulges silmad.

Liiva kõndis veel natike edasi.

Jer ei pannud Liiva liikumist tähelegi.Tal olid silmad kinni ja ta lihtsalt unistas.

Liiva hüppas üle jõe.

Jer põrkas paar korda vastu Liiva selga kui too hüppas,kuid ei teinud sellest välja.

Liiva kõndis paar meetrit edasi, seekord vaiksemalt.

Jer mömises midagi segaselt kuid jäi siis jälle vait.Ta tundis kuidas rohututid ta jalgu silitasid."Ooooo... kui mõnuuus...!"

---------------------------------------------