Suur ja lai ookean

Pikkali olles oli rebane vähem hirmu äratav ja Nigra söandas teda uuesti nuusutama minna. Jõudes rebase selja taha sisises ta vaikselt lõvi peale ja ilma mingi hoiatuseta kukkus Nigra lihtsalt külili tõmbas jalad külje alla ja jäi magama. Ta oli siiski veel kutsikas kes vajas und.

Liiva läks kutsika juurde ning viskas ta kõrvale pikali. Igaksjuhuks, sest sellise kutsika olid linnud võimelised väga kergelt õhku tõstma.

Nigra uratas läbi une vaikselt ja nihkus alateadlikult Liivale lähemale.

Liiva lamas rahulikult edasi, sules ka ise silmad, kuid ei maganud, vaid kuulas helisid, mis ümberringi kostsid.

Jer kartis kõige rohkem enda pärast.Polnud teda jõutud õpetada kuidas ennast kaitsta.Jer oli ka Liiva pärast mures kuid teadis et ta ennast kaitsta suudab."Liiva?"

"Jaah?"küsis Liiva.

"Kas kõik on korras"

"Miks ei peaks olema?" küsis Liiva siis.

"Ei ma lihtsalt."Jer vaatas kutsikat"Kas ta magab?"

"Jap," lausus Liiv sosinal

Jer ohkas kergendatult."Ei tea kas ta mind ka kunagi usaldama hakkab?"

"Mulle tundub et talle ei meeldi kaslased," lausus Liiv endiselt sosistades.

Jer-i nägu vajus kurvaks kuid ta teadis et proovima peab.

"Pole vast hullu, teist saavad head sõbrad," lausus Liiva lohutavalt.

"Küllap"ta oli endiselt mures.Veendunud et kutsikas magab tuli Jer püsti.

Nigra mõmises läbi une midagi vaikselt ja peitis oma näo läbi une Liiva kasuka sisse "Emm..." mõmises ta lõpuks midagi aru saadavat ja nohises siis vaikselt edasi.

Jer ehmatas Nigra mõmisemise peale nii ära et viskus ühe põõsa taha

Liiva keeras ümber Nigra kerra, et kutsikal soojem oleks.

Jer piilus põõsa tagant nende tegevust.Ta oli kade ning hiilis minema.

Liiva märks Jeri kuid ei hakanud kisma, ta ei soovinud kutsikat üles äratada.

Nigra ärkas lõppuk. Tal oli soe ja mõnus. Enam ei häirinud kutsikat miski. Kõik ta vaatevälja oli nagunii oranž. Ta hakkas vaikselt Liiva kasukaga mängima lükkates karvu ühtepidi ja teistpidi vaatates kuidas need päikest peegeldavad ja lõpuks korises kutsika kõkt kuuldavalt.

"Soovid süüa? Tule minuga kaasa," kutsus Liiva.

"Olgu." arvas Nigra ennast püsti ajades.

Liiva sörkis metsaäärde ning ootas Nigrat järele.

Nigra koperdas korra ühe mätta otsa ja lendas ninali pori sisse. Kutsikas jas ennast kähu püsti rapputas porist puhtaks ja hüppas siis üle järgmise poriloigu ja jõudis lõpuks Liive juurde.