Nigra sörkis metsa. Oli öö. Õues oli pime ja tähed sirasid taevas. Hunt ei pööranud neile tähelepanu. Kuu oli pilvetaga ja vihma tibutas kergelt. Maa oli juba märg. Metsas oli tiik Nigra sumas õieti mõtlemattagi sinna sisse ja tuli siis teiselt poolt välja. Hunt rapputas kasuka kuivaks ja vaatas ihalevalt kuidas linnud pesades varjul istusid. Ta oli jälle kodus metsas kus ta kunagi koopast välja oli visatud. Hoolimatta tuttavatest lõhnadest oli see koht loomale juba sama võõras kui ookean. Linnas talle ei meeldinud ja ta tahtis üles leida oma õdesid ja vendi. Ta võttis lõppuks tuttava lõhna üllesse kuid leidis vaid kampa jahimehi ja mahalastud hundid. Lupa jooksis seal eemale ja jõudis peagi oma kunagise kodu ette.
Hunt vaatas seda hetke. Ainuke mis tuttav oli olid lõhnad. Mu oli muutunud koos ajaga. Koopasuu oli rohkem sammaldunud, puud selle ümber tihedamad, kassitapp oli peaaegu terve mäe mille sees koobas oli, vallutanud. Selle koopa elanukud olid ilmselt suuremalt jaolt surnud kui välja arvata Nigra ja ilmselt veel mõned. See oli nüüd tema kodu ta ei pidanud seda enam teistega jagama, aga see ei olnud õige...
